Ida-Virumaa on Eesti üks maagilisemaid piirkondi, mida püütakse kogu aeg uuesti avastada, mõista ja aidata, kuid tihti jääb innukus vaid sõnadesse ja kirglik algatus raugeb juba eos. Ometi elab piirkonnas üle 140 000 inimese, kelle jaoks Ida-Virumaa on kodu, töökoht ja turvatsoon. Nad ei taha olla erinevate initsiatiivide katsepolügoon, vaid osa Eestist. Usutavasti soovib seda vähemalt suurem osa Ida-Virumaa inimestest.
2012. aastal töötas Eesti Päevalehes vahetusajakirjanik, sakslane Robert Kalimullin, kes muu hulgas käis ka Narvas reportaaži kirjutamas. Nagu välismaa ajakirjanikud. Toimetusse tagasi jõudes ta rääkis, et polevat varem kogenud, et ühe riigi sees on veel üks riik. Narva tähendas talle välismaad, kuhu sai viisavabalt reisida. Robert kirjutas: „Tallinnast Narvasse sõitmiseks ei ole vaja viisat. Ekspressbussi itta ei peata piiripunkt, Narvasse jõuab ühe jutiga. Sellest hoolimata tundub kolmetunnine sõit nagu reis välismaale. Keskaegse vanalinnaga Tallinnast sõidan Nõukogude ajal nullist üles ehitatud Narvasse. Eestikeelsest keskkonnast venekeelsesse. Läänemere maalt Ida-Euroopasse.“
2018. aastal töötas president Kersti Kaljulaid paar nädalat Narvas ja Ida-Virumaal, mida kirjeldas elavalt Põhjaranniku tegevtoimetaja Erik Kalda: „Kindlasti on selles ka jupike PR-i, aga ka soovi tõmmata Ida-Virumaale rohkem positiivset tähelepanu. Tundub, et Ida-Virumaa on saanud tänu sellele rohkem üleriigilist tähelepanu. Võiks öelda isegi, et presidendist on saanud maakonna müügiesindaja nr 1, sest paljud siinse piirkonna poliitikud ja avaliku elu tegelased, sealhulgas piirkonnast valitud riigikogu liikmed, pole olnud kahjuks suutelised Ida-Virumaad positiivses mõttes turundama.“